Mind mõjutanud loeng

Kui ma nüüd sellele niimoodi pingsalt mõtlen, et milline loeng, seminar vmt on mind minu töös ja elus kõige rohkem mõjutanud, siis ma ei või kindel olla, kas see tegelikult ka on nii, aga mulle hüppab koheselt pähe Anu Virovere loeng umbes pooleteise aasta tagant, kui ma läbisin andragoogi kvalifikatsioonikursust.

Tavaliselt jäävad mulle eelkõige meelde esinejad ise, sest selleks, et mind üldse püüda, peavad nad olema säravad isiksused ja head esinejad. Anu Virovere oligi kindlasti särav esineja, aga ma ei mäleta temast midagi. Ma ei mäleta ka tema muust loengust midagi, ma mäletan ainult ühte teooriat ja see oli „Mina, geenius“. Ma ei mäleta isegi, kes selle teooria autor oli, aga põhimõte oli sel siis niisugune, et iga inimene on mingis asjas geenius. Ja ta peaks ka julgelt tunnistama, milles ta eriti andekas ja suisa geniaalne on. Ja siis kõik osalejad pididki ütlema, et milles nemad geenused on. Näha oli, et mõnel tuli see kergemini ja mõnel väga raskelt, aga tegelikult pidasid kõik ennast ikkagi „normaalseks“  ja geeniuseks väga ei tahtnud ennast keegi tunnistada.

Koolituspäev läks edasi muude teemadega, aga ma nägin, et geenius oli kõigil meeles. Ja järjest enam võis täheldada, et inimesed hakkavad ise ka uskuma, et tõepoolest on asju, milles just nemad ise ongi geniaalsed. Nemad tõepoolest ongi geeniused. See mõte ketras kõigi peades – me oleme geeniused.

Ma ei mäleta, kas see käis kohe sinna teooria juurde või ma pookisin selle mõtte sinna ise, aga umbes sellest ajast on üks minu koolitaja-motosid olnud, et loov õpetus teeb igast inimesest geeniuse. See võiks siis tähendada seda, et koolitaja peab ise olema loov ja laskma õppijatel olla nii loov, et see geenius igas õppijas välja tuleks. Mina muideks ütlesingi tol korral Anu Virovere ees sundseisus olles, et ma olen geniaalselt loov. Ja nüüd ongi minu missioon oma geniaalse loovusega äratada geenius ka teistes inimestes – oma õppijates.

See on siis minu kogemus mind suurelt mõjutanud loenguga.

Geenius on rääkinudJ.