3. kodutöö

Lugedes kaaskursuslaste blogisid ja vaadates nende infostruktuure tekkis mul õige mitmeid mõtteid ja küsimusi.

Esiteks näib olevat üsna varieeruv see, mida mõeldakse infostruktuuri all. Kas see sisaldab ka sisekommunkatsioonikanaleid nagu nt infostend, meililist, koduleht jne või mitte. Kui mulle öeldakse infostruktuur, siis ma ise just seda kommunikatsioonistruktuuri esmalt mõtlengi. Kuna aga tegu on siiski taristut käsitleva ainega, on kõik infrastruktuuri kindla komponendina oma infostruktuuri lükanud, nii ka mina. Ühesõnaga, mis täpselt on infostruktuuri osad pean ma veel veidi mõtlema, aga praegu tegin oma kooli kohta sellise struktuuri:

Nagu näha erineb minu struktuur teiste omadest sisuliselt ikka väga suuresti. Eks üheks põhjuseks on muidugi see, et Kaitseliidu Kooli näol on tegu mitteformaalse õppeasutusega, kus koolituvad täiskasvanud ja keegi aastaringselt nö kohapeal ei õpi. Küll toimub igal nädalal 1 või mitu kursust, kuhu siis nö tavalised inimesed oma puhkepäevadel ja vabast ajast õppima tulevad. Soovikorral veavad nad siis oma süle- või tahvelarvutid ja muud vidinad ise kaasa.

Me ise peame ennast küll üsna moodsaks õppekeskuseks, aga võrreldes nüüd tavakoolidega, pole meil õieti mitte midagi. Moodsad oleme me siis pigem andragoogilises mõttes. Miks ei ole õieti midagi? Eks see ole tingitud mitmest asjast. Kohe tahaks nimetada muidugi ressursipuudust, aga ma arvan, et see oleks ületatav probleem, kui osata hästi ära põhjendada, miks meil nt puutetahvlit või 10-t IPadi vaja on. Pigem ei ole meil moodsaid tehnikavidinaid, sest me ei tunne ja ei oskagi tunda nende järgi vajadust. Kogu õppetöö on üles ehitatud teisiti ja nt instruktorite välja õpetamisel on algajatel instruktoritel oma tundide läbi viimisel tehniliste abivahendite kasutamine lausa keelatud. Seda siis mitte selleks, et neid kiviaega viia, vaid selleks, et panna neid loovalt tegutsema ja suunata mõttele, et tunde saab teha väga põnevalt  ja tunduvalt tõhusamalt eesmärgile viivalt kasutades vaid oma pead ja kaht kätt ning unustades täiesti PowerPointi.

Olemasolev taristu on meil siiski pea täies mahus pidevas kasutuses. Erandiks on kindlasti grafoprojektor, mis veel haruharva kasutust leiab, aga päris ära me neid siiski visanud pole, sest meie õppijad on läbilõige kogu Eesti rahvast ja aegajalt ikka on kursusel mõni õppija, kes eelistab siiski oma jooniseid ei muu kui grafoprojektori abil näidata ja siis peab ta seda saama.

Kogu õppetööks mõeldud taristu on meil praegu üles ehitatud nii, et kõik oleks liikuv. Absoluutselt kõike saaks ühest klassist teise ja erinevate korruste vahel liigutada. Ja miski ei ole nö põrandas või laes kinni.

Aga mis meil siis lisaks olla võiks?

Paremad ja suuremate võimalustega televiisorid. Näed need jäid mu infostruktuurist kogemata kombel välja, ehkki me neid videotreeninguteks pea igal nädalal kasutame.

Arvutiklass. Meil on hetkel nö vabakasutuses õppurite jaoks õpperaamatukogus 3 terminali, pluss võimalus laenutada sülearvuti. Viimased on küll oma aja ära peaaegu elanud ja seetõttu jääb neid järjest vähemaks. Kogu maja katab wifi, küll pisut heitlik, aga siiski. Me küll saame hakkama, sest nagu eelpool mainitud, võtavad õppijad enamasti ise oma sülearvutid kaasa ja puudust väga ei tekigi, aga vahel ikka tekib ka.

Ja loomulikult kuluks meile ära ka nii haridustehnoloog kui IT-spetsialist. Esimesest küll ei osata veel puudust tunda, aga teise järele on pidev vajadus. Praegu on siis pigem nii, et kogu koolitav koosseis on nii hästi või halvasti kui igaüks oskab ka haridustehnoloogid ja IT-spetsid.