2. kodutöö

Mõningase hilinemisega siis ka minu mõtted.

Kuidas HT käitub?
Olles haridustehnolooge suurel määral vaid kaugelt näinud, siis eelkõige räägin oma ettekujutusest ja ideest ning mitte väga suurest kogemusest.

Haridustehnoloogi töö on väga suurel määral inimestega suhtlemine. Seega peab ta olema hea suhtleja ja käituma inimestega nii, et inimesed teinekordki meelsasti temaga suhelda tahaks. Ta peaks inimeste jaoks alati olemas olema, et kõik potentsiaalsed abi- ja nõuvajajad saaks aidatud. Haridustehnoloog peaks ise oma töö fanaatik olema, sest suurel leegil on üsna tõenäoline enda ümber sädemeid pilduda ja teisigi leeke süüdata. Nagu keegi teinegi oli oma blogis maininud, ei tohiks haridustehnoloog kellelegi midagi peale suruda. Küll aga peaksid kõik teadma, et neil on selline suurepärane võimalus kasutada ja õppida kasutama IKT-vahendeid ja neil on haridustehnoloogi näol olemas vastava ala ekspert, kellelt iga kell nõu võib küsida. Ja muidugi võiks haridustehnoloog sobivatel hetkedel vihjata ja vihjata ja vihjata kõigist nendest võimalustest, mis õpetajatel on oma töö mitmekesistamiseks.

Kuidas motiveerida kolleege, kuidas tuua nad koolituse juurde?

Kui eelmise küsimuse vastusele veel midagi lisada, siis ehk veel seda, et haridustehnoloog võiks teha regulaarselt koolitusi nt mingite vahendite tutvustamiseks. See tuleks siis iga kord eriti põnevalt välja reklaamida rõhudes osaleja isiklikule kasule, et mis ta sellest saab, kui ta nüüd osalema tuleb. Ja siis muidugi need enne mainitud vihjed igal võimalusel.

Milline on meie pakutav portfoolio, millised on meie või kooli valikud e-keskkondade osas?

Kaitseliidu ja laiemalt kogu kaitsejõudude valik e-õppe keskkonna osas on Ilias. Sinna peaks siis kõik meie kursused koonduma.

Mõne mitte ehk nii salajase ja nõudliku kursuse osas oleme materjalide üles riputamiseks teinud kursusele ka lihtsalt kodulehe google’i baasil.

Üldiselt on see teema selline, mille osas meie süsteemis pole midagi vaielda. Asjad otsustatakse mujalt ja nii onJ.

Kes teeb otsuse - kõike ju ei jõua...

Oma pisikesi otsuseid nt oma kursusel kasutatavaid vahendeid jmt teen ma ise oma parema teadmise ja kogemuse järgi. Suuri otsuseid nagu juba eelmises küsimuses mainitud, tehakse kõrgemal tasandil.

Mis on õnnestunud keskkondade valikul ja koolitustes ja mis ei ole?

Õnnestumiseks võib ehk pidada seda, et olen mõnele kursuseülemale, kes on sõna e-õpe peale 2 kätt püsti tõstnud ja karjuma hakanudJ, suutnud maha müüa google’i. Kui ma teen põhja ette, siis saavad ise nii kodulehe kui blogi haldamisega hakkama küll ja on pärast oma saavutuste üle igati rõõmsad.

Kuidas oma tööd analüüsida, kui palju analüüsida ja kas üldse?

Muidugi analüüsida, võimalikult palju analüüsida, aga siiski mõistlikkuse piires. See viimane tähendab siis seda, et minu arvates tuleb kusagil siiski piir ette ja lõpmatuseni analüüsimine ei ole enam sugugi otstarbekas ja edasiviiv.

Ülo Vooglaid ütles kord oma koolitusel, et tema arvates on sõna tagasiside täiesti vale, sest oma sisult on ta ju tegelikult edasiside ehk see side, mis viib edasi. Eks analüüs ja refleksioon ongi ju iseendale tagasiside andmine ja ikka sellel eesmärgil, et järgmisel korral paremini teha ja areneda.

Ei saa ju öelda, et ilma refleksioonita arengut ei toimugi – mingi areng toimub loodetavasti ikka alati, aga oma arengu suunamiseks on refleksioon väga oluline.

Kuidas seda teha? Olles aldis kaastöötajate ja õppurite tagasisidele. Seades endale eelnevalt eesmärke ja võrreldes tulemuse eesmärgile vastavust.